Viieteistkümnes nädal: Eetika ja IT

 Viimase nädala teema pani mõtlema, kas mõni tehnoloogia saab olla iseenesest eetiline või ebaeetiline. Otsustasin võtta näiteks anonüümsuse internetis, sest see on minu arvates hea näide võimalusest, millel on kaks täiesti erinevat poolt.

Anonüümsus võib olla väga vajalik. Näiteks kui inimene tahab rääkida vaimse tervise probleemidest, vägivallast, sõltuvusest või mõnest muust tundlikust teemast, siis ei pruugi ta seda oma pärisnime alt tahta teha. Sellisel juhul võib anonüümsus anda inimesele turvatunde ja võimaluse abi küsida. Samuti on anonüümsus oluline olukordades, kus inimesed kritiseerivad võimu või räägivad ebaõiglusest, aga kardavad tagajärgi. Sellises kontekstis ei tundu anonüümsus mulle ebaeetiline.

Samas anonüümsuse teine pool. Internetis kommenteerides või postitades käituvad mõned inimesed palju julmemalt just sellepärast, et nad ei pea oma nime ja näoga vastutama. Anonüümsuse taha saab peita küberkiusamist, solvamist, valeinfo levitamist, petuskeeme ja trollimist. Päriselus inimene võibolla ei ütleks teisele näkku seda, mida ta anonüümselt kirjutab. 

Õppematerjalis oli minu jaoks hea mõte, et internet ei ole ainult “kastid ja kaablid”, vaid ka inimesed. See tähendab, et küberruumis tehtud valikud mõjutavad päris inimesi, isegi kui nad asuvad meist väga kaugel. 

Seega ma ei ütleks, et anonüümsus oleks iseenesest eetiline või ebaeetiline. Kui see aitab inimesel end kaitsta, abi otsida või vabamalt arvamust avaldada, siis on see justkui eetiline. Kui seda kasutatakse aga teiste ründamiseks või petmiseks, muutub sama võimalus kahjulikuks. Ehk anonüümsus ise ei ole probleem, aga probleem tekib siis, kui ei kasutata seda headel eesmärkidel.

Seetõttu vastaksin ülesande küsimusele pigem nii, et tehnoloogia ei ole ainult eetiline või ebaeetiline. Tähtis on kasutus, eesmärk ja tagajärg. Sama asi võib ühes olukorras kaitsta inimese privaatsust ja sõnavabadust, aga teises olukorras muuta interneti ebaturvalisemaks.